Neljapäev, märts 12, 2009

Kui pole põhjust

Käes on järjekordne sadadest supermarketi külastustest. Sedapuhku koos peremehe ja -naisega. Suur ruum ja kerge eksida. Sõidame ostukäruga ringi. Kaupa on meeletult. Riiulid venivad perspektiivis kaugusse. Istun ostukärus. Käru tõukab peremees, seesama kellega juba aastaid elamist jagatud. Pööran pead ja vaatan ringi.
Nagu teada, ajavad loomaomanikud oma lemmikutega (see tähendab minuga) juttu. Peremees, kaotanud perenaise silmist, ütleb minu poole vaadates omaette:”Kassike-kassike, kuhu küll meie perenaine on kadunud?” Sõidame veel paar meetrit edasi, kui pea üles tema poole keeran ja talle otsa vaatan. Siis avan oma pisikese suu, ajan natuke torru ja ütlen:”Ma ei tea.”
Peremees muutub kõndivaks soolasambaks. Siis peatub ja küsib hämmeldunult:”Kassike-kassike, kas sa oled kogu see aeg rääkida osanud? Miks sa siis varem pole rääkinud?”
Mina vaatan talle otsa, ajan oma pisikese suu jälle torru ja kostan:”Pole põhjust olnud.”

Kamikaze