Totoro kevadelõhna nuusutamas

Ainult võililled ei õitse veel...

Agility

Käisin eile koos Discoga proovimas agility't. Kohale jõudes tegi Disco maneezhiruumile oma 20 tiiru peale ja istus seejärel ukse ette maha, et noh, kas välja ka saab? Ja sinna ta enam-vähem ka jäi, vahepeal tegi uuesti paar tiiru ruumile peale, justkui kontrollimaks, ega kuskile seina sisse uut ust pole tekkinud. Treener Anna takseeris teda mõnda aega ja keeras siis Disco soovid enda kasuks. Ta pani tõkke ukse ja Disco vahele nii, et ukseni jõudmiseks pidi Disco sealt tõkkest üle hüppama. Ja hüppas ka. Isegi kahest tõkkest. Ja pärast veel ringist ka läbi. Ise oli muidugi sellise näoga, et "hea küll, eks ma siis jalutan siit üle, aga siis lähme õue, eks?". Kaasa saime harjutusi ja nippe kodus proovimiseks.

Totu

Otsin Totorole kodu

See postitus on osaliselt ajendatud soovist leida aretuspotensiaaliga isasele kassipojale Totorole uut kodu, kuid samuti üldpildist, mis on kerkinud aastate jooksul otsides oma kassipoegadele uusi kodusid. Enamus minu kassipoegi elavad lemmikutena uutes kodudes, nad ei saa poegi ega käi näitustel. Ja ma olen sellega väga rahul. Esmatähtis on alati hea hoolitsus kassi eest. Kuid aeg-ajalt sünnib pesakonnas selline poeg, keda oleks patt müüa ainult lemmikuks, kellel on eeldusi saavutada näitustel häid tulemusi ja anda oma poegadele edasi oma häid iseloomu- ja väliseid omadusi. Ja mina näen neid omadusi Totoros. Seega ma otsin Totorole sellist omanikku, kes oleks natuke huvitatud tema näitustel osalemisest ning nõus sellega, et Totu tulevikus mõned pojad saab.

Tõu arengule tuleb suureks kasuks, kui kasvatajad saavad kasutada isaseid kasse paarituseks kasvõi ühegi korra, soovitavalt võiks igal aretuskõlbulikul isasel olla kuni kolm pesakonda, paljudel isastel on isegi rohkem. Üldine arusaam on, et aretuskassi pidamine on midagi üle mõistuse käivat, et neid tuleb toita eritoitudega ning suhtuda neisse kuidagi eriliselt või isegi distantsilt. Igasuguseid arvamusi on ette tulnud. Tegelikult on loomapidamise eelduseks soov ja valmisolek tema eest hoolitseda. Selleks aja leidmine, toidu, liivakasti ja mänguasjade valik on ainult tehnilised detailid, mille suhtes saab alati nõu küsida, kui oma mõistus enam peale ei hakka.

Kami ja tema saba

Kamikaze armastab meil hullupööra keedetud heiki. Istub alati gaasipliidi kõrval ja ootab, kuni kala keenuks saab. See juhtus juba mõned aastad tagasi, keetsin ükskord kala ja ise lugesin samal ajal lehte köögis. Järsku tunnen kärsakat. Mõtlen, et imelik natuke, juuksed ju ei saanud sattuda leegi sisse, ma olin paar meetrit eemal pliidist. Loen edasi, kärsakas ikka püsib. Lõpuks taipasin vaadata, Kamikaze vonksutas saba pliidi kõrval ja paras tükk sabakarvu oli ära põlenud. Tema ise ei teinud teist nägugi. Pärast käis tükk aega pruuni kõrbenud sabaga ringi.

Jõhvika šarlott

Kasvamise raske töö

Kassipoegade söögitabel kuni 8. elunädalani

Pange tähele, et kuivtoit on tabelis viimasena märgitud ning odavamaid konserve (Whiskas, Kitekat ja muud vastavad supermarketi toidud) ei ole siin üldse märgitud. Põhitoiduna saavad kassipojad kodu- ja toortoitu nagu meie oma kassidki, kuid olen harjutanud neid ka kommertstoite sööma. Tabelist nähtub, et Takara ja Totoro on valivamad kassipojad ning Tsume, Toshi ja Tora söövad meelsasti erinevaid toite. Tabel kindlasti täieneb veel. Kliki tabelil, et näha suuremalt.

Kolmel käpal

Ei käi see kassikarjatamine midagi nii valutult. Täna hommikul Totoro käis kolmel käpal ja mäugus mulle tungivalt. Kiire käik kliinikusse. Diagnoos: kõõluse rebend. Ravi: väike põletikuvastane süst ning kolm päeva "voodirežiimi" (eks proovige mängulustist pakatavat kassipoega voodis hoida). Õnneks ta päeval magas ja liikuda eriti ei tahtnud. Õhtul juba oli reipam ja proovis käpale toetuda. Usun, et ta saab terveks. Mina oma inseneriajuga tegin ronimispostile poole peale barjääri, et keegi rohkem sealt alla ei potsataks (sedasi ilmselt juhtus, sest muu õnnetus ei tundu loogiline).
Vasakult Tora, Totoro & Toshi:

Ai-ai-ai

Keegi kassipoegadest pissis täna hommikul voodisse. Eks ta arvas, et see on hea koht, segikeeratud tekk, mida suure kiiruga ei jõudnud sirgeks tõmmata. Pesumasin sai jälle tööd. Likvideerin edaspidi sellised ligimeelitavad kuhjad.
Paremate uudiste kohalt, kolm viiest pojast söövad krõbinaid. Ma ei tea, mida küll kassikonservidesse viimasel ajal pannakse, aga no kõik läheb prügikasti. Masendav raiskamine. Seevastu minu tehtud "hõrgud lihatükikesed kastmes" maitsevad hästi. Eriti rõõmu teeb, et Takara sööb! Pirtsakate poegadega on mul juba kogemust ja rohkem selliseid poegi ei tahaks. Nad on väga järjekindlad nälgijad olnud.
Siin on "retsept" koduste kassikonservide tegemiseks (ma koguseid ei pane, kuna teen tunde järgi):
Kõigepealt tuleb teha valmis kaste. Selleks võtan pooleliitrise purgi, sinna lähevad sisse maksatükikesed (meie kassidele maitseb seamaks paremini kui veisemaks), natuke keedetud vett, toores munakollane (võib kasutada ka vutimuna), mõned tilgad lõheõli (meie kaubanduses on saada Salmopet ja Kronch). Seda segu võiks purgi põhjas olla ca 2-3 cm silma jägi hinnates ning see tuleks saumikseriga püreestada. Purgi avale võiks käe või midagi ette panna, kui ei taha veriseid maksatäppe mööda kööki laiali. Peale püreestamist käärid või nuga kätte ning lihatükikesed sisse lõigata. Segu seisab külmikus 2-3 päeva vabalt, selle aja jooksul lihatükid "marineeruvad" pehmemaks. Lihana kasutan mina veist, siga, kana, südant. Ma teen tavaliselt terve purgi, kuna mul on sööjaid mitu, aga ühe kassi jaoks oleks sobilik kogus ehk pool purki, muidu läheb halvaks. Koostisosi võib ka varieerida, kuidas kassile paremini sobib. Mina püreerin koos maksaga ka teatud vitamiini/mineraalipulbrit, aga seda ma siia ei lisanud, kuna Eesti kaubandusvõrgus sellist asja ei müüda ning minu kassid näiteks kuivtoidust oma vitamiine/mineraale kätte ei saa (nad lihtsalt ei söö igapäevaselt kuivtoitu).